“Tõde ja Õigus” kulisside tagant – ehk kuidas Mari oma juuksed sai

Intervjuu: Liis Elts
Fotod: Allfilm OÜ / Liisi Roht / Liis Elts
Koht: Artisan Ateljee

Nii Kristjan Pärnsalu kui Ester Kuntu on ühel kui teisel moel meile paljudele tuntud. Kristjan on hinnatud koolitaja ja loominguline juuksur/kunstnik, kes varasemalt oli meile teada HairHouse’ist, kuid nüüd tegutseb vastavatud Artisan Ateljees. Ester on samuti juuksevõlur, kuid lisaks sellele ka vabakutseline näitleja, kes on näidelnud nii teatrietendustes kui filmides ning kannab 2019. aasta veebruarikuus linastunud filmis “Tõde ja õigus” Mari rolli.

Kohtusin Kristjani ja Estriga silmapaistvas Artisan Ateljees juulikuu lõpus ühel mõnusal ennelõunal. Kristjan Pärnsalu, “Tõde ja õigus” ühe peategelase Mari juuksevärvi looja, toimetas samal ajal Estriga. Seda juukseprojekti alustati juba 2017. aasta jaanuarist. Samal ajal vestlesime kolmekesi avatult ja siiralt juustest, juuksuritööst, kunstist, nende teekonnast selles valdkonnas ja põnevatest juhustest. Või kas need ikka on olnud juhused? Vahepeal kohvitasime Estriga ka sisehoovis, kus sain lähemalt kuulda nii tema juuksuriks kui näitlejaks saamise ja olemise lugu ning kuidas ta end nende rollide vahel jagab.

Artisan Ateljee
Vaatamata sellele, et ka HairHouse oli Kristjani enda oma ja seal sai edukalt tegutsetud 15 aastat, siis on loomulik, et ajapikku asjad muutuvad ja tekib väsimus. „HairHouse’i kontseptsioon oli teine – see oli rohkem stuudio, Artisan on pigem ateljee. Ja et muuta HairHouse’i kontseptsiooni veel kitsamaks, see oleks olnud keeruline. HairHouse on mulle kogu elu olnud väga tähtis, aga kõik saab mingi aeg lihtsalt otsa. Ma oleks tahtnud seal uut ruumi luua, aga samas oli sealkõik nii õigesti paigas – mulle meeldivad need talad, kastid, peeglid, toolid jne.. Kui need ära võtta, mis sinna siis panna, ma ei tahtnud seda lõhkuda. Ma võtsin nendest ruumidest maksimumi ja ma olin kuni viimase päevani üliõnnelik. Aga ühel päeval tundsin, et nüüd olen millekski uueks valmis,” räägib Kristjan avameelselt.

Kristjan nendib, et Artisan Ateljee ruumide leidmisega läks hästi: “Ma ei käinudki ühtegi teist ruumi vaatamas. Ma panin aprillis internetti otsingu „kesklinn, vanalinn, äripind“. Esimesel leheküljel ma nägin seda ust, seda akent, ma olin poole tunni pärast vaatamas ning järgmiseks hommikuks oli mul leping olemas. See on täpselt see õige minu jaoks – peidetud, privaatne, kõrge, inspireeriv. Alguses oli siin muidugi kõik kole, aga ma nägin sellest kõigest läbi ja tundsin, et see on minu koht!”

Artisani nimi tuleb sellest, et see tähendab tõlkes käsitöölist. Ka Kristjan ise on kunstikooli taustaga ja on läbi elu näinud juuksuritööd kui loomingulist käelist tööd. Artisani mõte ongi väärtustada just seda tööd. “See siin ongi Artisan Ateljee ehk käsitöölise tööruum, see pole klassikalises mõttes ilusalong, vaid jääbki käsitööliste tööruumiks, millel ei ole avamisaegu – see on lahti siis, kui meistrid teevad tööd,” jutustab Kristjan suure õhinaga.

Sama suure õhinaga kirjeldab ta ruumi: “Ma ei taha, et inimene astub sisse ja mõtleb, et see on nüüd juuksur – peegel on, toolid on. Aga kui ma need siit ära võtan, võib ta olla ükskõik mis. Ma võin ta teha ateljeeks, ma võin võtta päris molberti ja hakata maailma. Ma võin asjad ära võtta ja siin kohvikut pidada või ükskõik mida teha. Ei pea olema peeglid seinte ääres, ei pea olema pesukausid nähtaval, kõik võib olla mõnus ja avatud. Sellepärast olengi teinud selle värvi-stationi inimestele näha, sest selles protsessis ei tohi olla midagi, mida sooviksid peita. See on minu kui käsitöölise, kunstniku ja meistri tööruum. Kui siin läheb midagi ümber ja tekib plekk, siis see on üks osa sellest. See on päris!”

Kristjan räägib ka, kuidas juuksuriskäik ei piirdu ainult juustega: „See on natukene selline teise maailma tulemine. Sa ei tule ainult selleks, et saaksid juuksed korda. Ja see teine maailm peab olema eriline!” Kristjan viitab suurele Itaalia päritolu disainlühtrile laes: “Koju ma ei paneks seda! Aga siia ruumi ja siia maailma see sobib. Või need Jaapani toolidki, mis meile tehakse – mulle on oluline, et ma tean, kuidas neid tehakse ja et neil on oma lugu. Need on asjad, mis on mulle tähtsad. Mitte see, et ma võtan kõige odavama tooli sellepärast, et lihtsalt see töö ära teha. Nii mina siinpool tooli kui ka klient teisel pool saame sellest osa. See on maailm, mida klient tahab külastada rohkem kui ühe korra.”

Kristjan suunab pilgu ootealale, kus on stiilne vintage stiilis mürkvioletne diivan ja ajakirjade asemel parasports erinevaid raamatuid: “Ja minu meelest peab juuksur hoolitsema ka selle eest, missugused ajakirjad-raamatud salongis on. Et seal ei oleks ainult Kroonika ja Õhtuleht ja mingid sada aastat vanad iluajakirjad. Internet on tänapäeval seda kõike nii palju täis, et salong võiks olla koht, kus sa pakud enda vaatenurka ja väärtusi ning avardad silmaringi.”

Ester – nii juuksur kui näitleja
Ester unistas näitlejaks saamisest juba lapsepõlves, kuid juuksuriks saamine oli pigem juhus. Tegelikult soovis ta kohe alguses lavakasse õppima minna, aga esimesel korral see paraku ei õnnestunud. Juuksuriameti poole tõmbas teda sõbranna Carmen Ceka, kes on ise samuti juuksur. Tema loomingulisus ja ellusuhtumine inspireeris Estrit juuksuriametile mõtlema, mille tulemusel Ester ka juuksurikooli vastu võeti.

Pöördeline hetk Estri elus oli HairHouse’i praktikale saamine – see oli ka koht, kus Ester ja Kristjan kohtusid. Praktikale saamise lugu on üsna müstiline ja Ester räägib tollest päevast siiani suure tänulikkus- ja heldimustundega. Kuigi Ester polnud ise kunagi varem HairHouse’is käinud, oli ta sellest kohast kõige premaid sõnu kuulnud. “Võtsin julguse kokku, astusin sinna lihtsalt sisse ja küsisin, kas ma saaksin praktikale tulla. Mulle öeldi kohe konkreetne ei, sest nad ei võtnud väidetavalt kedagi,” muljetab Ester. Ka hiljem selgub vestluse käigus, et praktikante ei olnud seal kombeks tõesti võtta, ei enne Estrit ega ka pärast teda. Midagi temas aga oli, Kristjan vaatas teda pika pilguga ning võttis Estri proovipäevale ja sinna ta jäigi – nii praktikale kui tööle! Nüüdseks on nende koostöö kestnud juba üle kuue aasta.

Pärast Hairhous’i praktikale saamist avanes Estrile täiesti uus maailm. “Mulle väga meeldis see kõik – kogu asjaajamine, lõikused, juuksurite suhtumine klientidesse, toodete valik ja kogu loominguline atmosfäär. Mulle hakkas ka koolis palju rohkem meeldima,“ meenutab ta. Ester muljetab, kuidas Kristjan on alati aidanud, vajadusel näidanud ja suunanud. Ester meenutab, et alguses ta ainult istus ta kõrval ja jälgis, mida Kristjan teeb, kuidas ta töötab “Ma olin Meistri õpipoiss ja see oli väga inspireeriv,“ muheles Ester.

Ühel hetkel kandideeris Ester siiski ka teist korda lavakasse– ja sai ka sisse! Estrile tegi suurt rõõmu, et ka Kristjan oli tema uudise suhtes nii toetav ja vastutulelik. Just tema oli ka see, kes kummutas Estri hirmud, et nüüd tuleb juuksuriametist loobuda. „Ma ütlesin talle, et ega juuksur olemine ei tähenda, et sa oled kogu aeg juuksur. Siis oligi nii, et tegelikult käis Ester neli aastat ju lavakas ja terve selle aja käis HairHouse’is veel aeg-ajalt tööl, nii et käsi oli kogu aeg soe,“ jagab Kristjan. Ester meenutab: „Kogu aeg mõtlesin, et äkki saan ikka see aasta ka lavaka kõrvalt salongis vahel tööl käia, kuni ühel hetkel tegin juba kõik selleks, et saaksin seda ametit kooli kõrvalt pidada.Kuna ma hakkasin peale kooli vabakutseliseks näitlejaks, siis ma saan oma elu ise planeerida ja nii saan ma juuksuritööd ka teha.“

Ester tunnistab, et juuksuritöö on näitlejaks olemise kõrvalt talle väga oluline: “Need on hästi erinevad ametid. Ma olen väga õnnelik, et mul need kaks on. Ma tõesti ei teadnud lavaka ajal, kuidas selle juuksuri asjaga läheb, aga nüüdseks on täiesti selge, et mul on vaja seda teha, eriti teatritöö kõrvalt. Ma naudin juuksuritööd, mulle meeldib kätega midagi luua.”

Tulevikku ennustada Ester ei taha ega julge: “Ma ei oska öelda seda, mis saab. Ma tean ainult, et olen teinud valikuid oma südame järgi ja kuna ma ei ole suutnud seda ära lõpetada, siis see tähendab, et ma ei tohigi seda praegu teha. Need ei ole olnud kerged valikud, aga ma olen praegu niipidi otsustanud. Ma ei oska öelda, mis tuleb viie või kümne aasta pärast, aga hetkel on nii.” Ester töötab nüüd Kristjaniga Artisan Ateljees ja Kristjani sõnul käib nii palju, kui käib. Ja see sobib neile mõlemale.

„Tõde ja õigus“, Mari ning Ester
Ester on vabakutseline näitleja, praegu on tal näiteks kaks etendust Draamateatris („Saraband“ ja „Kriidiaed“) ning üks Vanemuise teatris („Põlenud mägi“). Lisaks nendele mängib ta Hardi Volmeri uues filmis, mis räägib Johannes Pääsukese elust.

Varasemalt on ta kaasa teinud ka filmides „Polaarpoiss“ ja „Keti lõpp“. Küll aga on Mari mängimine „Tões ja õiguses“ tema jaoks see esimene kandev ja kaalukas roll.

Kui uurin Estrilt, mida see kogemus talle andnud on, teeb ta pika pausi. Ta ei leia hästi sõnu, tundub olevat emotsionaalne ja lõpuks kogub ennast:” Ma arvan, et see kogemus on mind väga mitmel tasandil õpetanud. Professionaalselt kindlasti palju arendanud, head materjalid on alati rasked ja samas nauditavad väljakutsed. Kuna see periood on olnud pikk, koos ettevalmistustega 3 aastat, siis olen saanud tundma õppida üht väga professionaalset meeskonda, mis on tugevalt kasvatanud minu armastust filmimaailma vastu. Võtetel, iga paari kuu tagant lõuna-Eestis olemine, on justkui paralleelelu, mida ma elan juba üle aasta. See on väga vapustav kogemus ja päris karm, kui see lõpeb.” Kui mõelda raamatule ja sellele ajastule, leiab Ester sealt palju äratundmist: „Elu on täpselt samasugune. Jah, olud ja võimalused on teistsugused. Aga see, mida me taga otsime, mis meile haiget teeb, mis meid ühendab – see on ikkagi täpselt sama! Me kaotame, me armastame, ihaldame, tunneme armukadedust, valetame ja tunneme. Inimsuhted, elus olemine ja mida see tähendab – See on suur ühisosa.”

Ta usub ka, et “Tõest ja õigusest” leiab igaüks midagi: “Tammsaare on tõesti osavalt elu tabanud. Minu meelest on ta aus ja ei ilusta elu ja olukordi, mõne inimese jaoks on see liiga raske, mina väärtustan seda väga. Ja nii, nagu on ka väga paljud teised näitlejad öelnud, ta tõesti tunneb naise hingeelu. Seal on midagi, mida ta on eriti osavalt osanud vaadelda või tajuda. See on väga võimas.”

Davines ja KEVIN.MURPHY
Ester üllatab mind väga, kui ütleb, et üks põhjustest, miks ta omal ajal HairHouse’i tahtis praktikale minna, oligi Davines. „Ma teadsin, et seal on Davines. Koolis ju ei olnud sellist asja, koolis olid teised brändid. Ja ma teadsin, et on olemas sellised looduslikud, jätkusuutliku suunaga professionaalsed brändid. See oli mulle oluline juba 6 aastat tagasi. Ma olen väga suur Davinesi ja KEVIN.MURPHY pooldaja, ma töötan mõlemaga. Hetkel isegi KEVIN.MURPHY’ga rohkem, sest mul on sattunud päris palju allergilisi kliente ja esimest korda ma näen, et on midagi, mis vastab sellele, mida bränd lubab. Mul on päris mitu inimest, kelle peanahk reageerib värvidele allergilise reaktsiooniga. KEVIN.MURPHY on nende puhul ainuke variant. Nii kui KEVIN.MURPHY tuli ja ma sain seda proovida, siis oli selge, et see on see, mis mulle sobib,“ jagab Ester entusiastlikult.

Estri enda juuste väljanägemine sõltub hetkel nõutavates rollidest. “Aga no ega sellest kuldsest SESSION.SPRAY juukselakist ei saa mööda minna, see on üks parimaid lakke üldse. Ja seda olen ma õnneks näinud ka väga paljude teatrite grimmiruumides juba. “Tõe ja õiguse” võttel kasutataksegi minu meelest ainult seda,” arvab ta.

“Kuna väga suur osa mu tutvusringkonnast on näitlejad, siis ma näen ja tean, mis juhtub juustega, kui neid igapäevaselt töödeldakse. Mida naturaalsemad ja puhtamad on tooted, mida kasutatakse, seda parem. Mitte ainult looduse säästmise seisukohast, aga ikka ka iseenda ja oma juuste pärast. Igale poole, kus ma lähen, võtan oma asjad kaasa. Ma ei taha oma juustesse enam mitte midagi muud,” nendib Ester.

Kas klient ei olegi kuningas?
Kuigi ka tänapäeval on endiselt levinud ütlus „klient on kuningas“, jõuame Kristjaniga vesteldes arvamuseni, et päris nii see asi ei toimi. Ta võrdleb juuksuritööd näiteks moelooja tööga: „Ükski inimene ei lähe moelooja juurde, et ma tahan nüüd täpselt selle kleidi koopiat sellist moodi. Samamoodi ei minda moekunstniku juurde, kelle stiil üldse ei meeldi. Ehk siis kui inimesele ei sobi minu stiil, minu attitude ja minu looming, siis ta ei pea seda tarbima. Ma ei pea tegema midagi sellist, mis mulle ei meeldi. Igaühele ei saa meeldida ja see ongi normaalne!”

Kristjan seletab, et juuksur ei ole tema arvates klienditeenindaja, kes peaks kõigele jah ütlema. Juuksur on ikkagi loomeinimene. Tema jaoks on oluline, et ta võib öelda ei: “Inimesed, kellega ma koostööd teen, nad on harjunud sellega. Mul ongi oma attitude ja põhimõtted – mina kellegi ees ei lipitse. See ei tähenda, et ma oleks ülbe. Aga ma mõtlen nii, et ma ei saa kõikidele teha nii, nagu nemad tahavad. Ma teen nii, nagu ma näen, et on parim. Ja sellist tööd ma jumaldan!”

Samamoodi on Kristjani jaoks oluline spetsialiseerumine ja julgus juuksurina välja öelda, mida sa teed ja mida mitte. Ta toob näite: „Ma ei tee soenguid ega lõika lapsi. Ma oskan neid teha, aga ma olen mingil hetkel otsustanud, et mul ei ole selleks aega. Ma ka ei koolita ennast nendes valdkondades, sest ma olen fokusseerinud oma õppe ainult värvile, lõikusele ja nendele asjadele, mida mina teen.”

Kristjan tunneb, et ta ei saa olla laia profiiliga. Ta jätkab õhinaga: “Mulle meeldib see, kui juuksurid mõtlevad, mis neile teha meeldib. Tehke seda! Te peate olema spetsialistid, te peate olema üli-üli haritud selles valdkonnas, mida te teete. Mõtle välja, mida sa teha tahad ja tee seda! Naudi ja koolita ennast nii, et sa oleksid tipptasemel.” Kristjani meelest on täiesti õige fokusseerida end kas või ainult soengutele, tegemata lõikusi ja värvimisi.

Ta lõpetab:
“Tegelikult see päästaks nii palju juuksureid, et nad oma tööd armastama hakkaks.”